Inimeste lood

---

Kui sul ei ole Jumalaga eriti kokkupuudet olnud, siis kindlasti juurdled selle üle, kuidas inimesed usuteele on jõudnud. Siit saad lugeda Lihula koguduse inimeste lugusid Jumalaga.

Milline oli sinu lapsepõlv?

Olen Lihulas sündinud ja kasvanud. Minu lapsepõlv oli ilus – kasvasin koos oma vanemate ja vennaga. Minu elus oli olulisel kohal ka minu vanaema, kelle juures ma suviti tihti viibisin. Koolis olin korralik koolipoiss, spikerdasin nii nagu jaksasin ning tegin õpetajate elu nii kibedaks, kui suutsin. Muidu olin hea poiss, tegelesin spordiga, mängisin korvpalli, pinksi ja tennist.

Kuidas sa Jumala juurde jõudsid?

Alguse sai kõik kihlveost oma hea sõbra Tarmoga. Kihlveo objektiks oli mu praegune abikaasa Maret, kelle südame pidin võitma. Eesmärk sai täidetud, hakkasimegi Maretiga lähedalt suhtlema. Mõne aasta pärast läks Maret uuesti kogudusse ning pühendas oma elu Jumalale. Maret hakkas mullegi erinevat kristlikku kirjandust koju tassima, mis esialgu täiesti kasutu praht tundus, kuna neid ei saanud isegi tulehakatuseks kasutada, sest klantspaber ei põlenud. Siiski kõnetas mind üks väikene raamatukene, mis pani mind elu üle järele mõtlema ja isegi ei tea, miks ma seda minema ei visanud. See raamat pani mind mõtlema sellest, milline on inimese elu ja mis juhtub peale surma. See oli päris mõtlema panev ja pani mind endalt küsima, mis on minu elu eesmärk ja mõte? Korraga tundus minu eelnev elu – pidutsemised ja muidu lõbus elu – nii mõttetu, mis ei vii kuhugi. Nii hakkasin otsima oma elule eesmärki ja sihti. Ühel hommikul ärkasin oma kodus peale seda, kui olin sõbraga eelmisel õhtul kahele viskipudelile päkad silma pannud ja teadsin, lihtsalt teadsin, et tänasest on mu elu muutunud. Ma ei jätnud suitsetamist ja alkoholi ning pidutsemist maha, need lihtsalt jäid maha.

Mis su elus peale kristlaseks saamist muutunud on?

Tegelikult kõik – olen hakanud avastama ande ja oskusi, mida Jumal on mulle kinkinud ning õpin neid järjest kasutama. Tunnen, et mu elul on eesmärk ja siht, jätkuvalt kogen oma elus seda, et kõik on võimalik sellele, kes usub. Mu elu on õnnistatud – olen 25 aastat õnnelikus abielus, meil on kolm imelist last, kellest kaks on juba abielus. Kõik see on mu elus vaid tänu Jumalale.

Mida sa ütleksid inimesele, kes on kogu selle usuvärgi suhtes väga kahtlev?

Usk ja kristlus on see, mis teevad sinust võitja igal elualal. Müüt, et koguduses käivad ainult vesised vennad ja lödipüksid, on tõepoolest vaid müüt, millel pole mingit alust. Jumal on see, kes annab sulle jõu, väe ja meelevalla olemaks tugev, kindel ja stabiilne, et elada oma elu täisväärtuslikult.

Maret Põld, lastetöö ja noortetöö juht

Milline oli sinu lapsepõlv?

Kuidas sa Jumala juurde jõudsid?

Umbes kümneaastaselt hakkasin käima baptistikoguduse pühapäevakoolis. Ma ei mäleta, et ma seal oleks mingi konkreetse otsuse teinud, et Jumalat järgida, aga mulle meeldis seal. Kui olin 12-aastane, kutsus mu sõbranna mind Lihula Nelipühi kogudusse. Läksin. Esimesel jumalateenistusel olin täielikus hämmingus: Mis nendel inimestel siin viga on? Miks nad kõik nii rõõmsad on? Terve teenistuse ajal oli mul mõttes vaid üks asi – ma tahan päästetud saada, kuigi ma ei tea, mida see tähendab. Jumalateenistuse lõpus ütlesin, et tahan ka osaleda noorte kristlaste klassis, mis pidi hakkama koos käima. Siis palvetati minuga koos ja ma sain päästetud. Ah et millest? Päästmine tähendab seda, et inimene palub Jumalalt andeks oma eksimused ja palub Jeesusel tulla oma ellu ja saada tema elu valitsejaks, juhtijaks, suunajaks. See, mis juhtus, oli täiesti ootamatu – tundsin oma sees sellist kergust, et oli tunne, nagu lausa lendaksin. Siis hakkasin koguduses aktiivselt kaasa lööma.

Kas sinu kristlase tee on kulgenud kergelt ja ülesmäge?

Ei. Teismelisena hakkas mind väga huvitama, mis see maailm veel pakub ning ma läksin kogudusest minema – mõtlesin, et võtan Jumala tagataskus kaasa kui jamaks läheb, kuid Ta ei mahtunud sinna. Sel ajal kohtusin ka Markkoga ning me hakkasime suhtlema. Mõne aastaga oli meie suhe muutunud igavaks ja halliks. Minu südames oli suur tühjus, mida ma ei kogenud siis, kui elasin koos Jumalaga. Ühel päeval külastas mind pastor Urmas Elmi, kes tundis lihtsalt siirast huvi, kuidas mul läheb. Peale Urmasega kohtumist otsustasin, et tahan oma suhet Jumalaga tagasi ning läksin uuesti kogudusse. Varsti peale seda mõistsin, et Markko ja minu elu lähevad väga erinevas suunas ning otsustasin meie suhte lõpetada. Jäime siiski sõpradeks, viisin talle ka kristlikku kirjandust, kuid ei surunud talle midagi peale. Palvetasin vaid, et tal läheks hästi. Ühel hetkel hakkas ta iseenesest usuasjade vastu huvi tundma ning ühel hetkel otsustas oma elu Jumalale anda. Siis algas meie suhe justkui uuesti, hakkasime taas suhtlema, rääkisime palju. Ühel hetkel otsustasime abielluda – kõhklused olid esialgu suured, mis on garantiiks, et meie suhe ei muutu jälle halliks ja tühjaks? Teisiti oli nüüd vaid see, et meie elus oli Jumal.

Mis su elus peale kristlaseks saamist muutunud on?

Kõik. Jumal on olnud ustav kõik need aastad – kui mu elus ei oleks Jumalat, siis mul ei oleks sellist imelist abikaasat ja peret, kelle üle ma nüüd nii õnnelik olen. Olen tänulik, et saan tegutseda koguduses, tegeleda laste ja noortega. Ma ei tea, kus ma oma elus oleksin, kui mu elus ei oleks Jumalat. Olen saanud vabaks alaväärsustundest, et olen väärtusetu ja mõttetu, hirmust elu ja inimeste ees. Tunnen end armastatuna ja kaitstuna. Mu elul on eesmärk, mu elul on Juht. Jumal on mu Taevane Armastav Isa, kes juhib, aitab, kõneleb. Ta on mu elus nii reaalne!

Mida sa ütleksid inimesele, kes on kogu selle usuvärgi suhtes väga kahtlev?

Kahtlused ja kõhklused on nii inimlikud, sellest pole midagi, seda kogevad kõik inimesed. Ja valiku otsustada Jumala kasuks on Jumal jätnud iga inimese enda kätesse – Ta ei sunni mitte kedagi enda poole pöörduma. Küll aga koged sa oma elus pöörast õnnistust, kui otsustad end pühendada Tema otsimisele, teenimisele ja armastamisele! Elu koos Jumalaga ei tähenda vaid lillepidu, raskused on elu osa, aga on suur vahe, kas läbid elu võitlusi üksi, õnnetult ja masendunult, või on sul Taevane Isa, kes käib sinuga koos ja aitab kõigest läbi. Ning mis kõige tähtsam – kui oled võtnud Jeesuse oma Päästjaks, tähendab see seda, et sul on kord taevas igavene elu – ja seda ei saa mitte mingil muul moel, ükski teine religioon seda ei paku, vaid Jeesus Kristus puhastab su südame patust ning lepitab sind Isaga, võttes sind kord vastu taevasse. Sa ei pea enam kartma ei elu ega surma!

Milline oli sinu lapsepõlv?

Kasvasin üles Haapsalus koos ema, kasuisa, õe ja vennaga. Kui olin teismeline, siis ema ja kasuisa lahutasid. Elasin oma pärisisaga vaid kolm-neli aastat varases lapsepõlves. Olin väga sportlik, mulle meeldis joonistada. Kuna kasuisa oli üsna vägivaldne, siis kogesin palju raskusi ja hirmu. Pidin palju tööd tegema, aga sain ka niisama mängida.

Kuidas sa Jumala juurde jõudsid?

8-klassis kutsus klassiõde mind Haapsalu vabakoguduse noortekale. Leidsin kogudusest uusi sõpru, mulle hakkas seal väga meeldima ja ma käisin seal paar aastat. Andsin oma elu Jumalale ühel Piiblipäevade noortefestivalil. Siis läksin kutsekooli ja kohtusin oma tulevase elukaaslasega, kirikus käimine jäi soiku. Kolisin mõne aasta pärast Lihulasse ning sündis tütar Kertu. Enne esimese poja Karl-Markuse sündi jäin lastega üksi ning pidin üksikemana kõigega hakkama saama. Läksin pojaga Lihula koguduse beebikooli. Varsti pärast seda hakkasin käima ka koguduses ja üsna pea otsustasin oma elu taas täiesti Jumalale pühendada.

Mis su elus peale kristlaseks saamist muutunud on?

Minu suhtumine inimestesse – Jumal on mulle andnud palju armastust inimeste vastu, mida mul varem ei olnud. Olin väga tagasihoidlik ja kartlik, mu enesehinnang oli madal ja pidasin ennast väärtusetuks. Nüüd vaatan rõõmuga tulevikku, tunnen end armastatuna ja loodetavasti armastan ka ise rohkem, kui varem. Olen õnnelik, Jumal on kinkinud mulle kolm imearmsat last – Kertu, Karl-Markuse ja Mattiase ning kõige, kõige, kõige parema abikaasa Antsu, kelle tulekut oma ellu ootasin kümme aastat! Koos Jumalaga on mu elu läinud ülesmäge! Oluline on ka see, et olen kristlaste seast leidnud omale palju häid sõpru. Koos Jumalaga on nii turvaline elada, ma ei pea millegi pärast muretsema!

Mida sa ütleksid inimesele, kes on kogu selle usuvärgi suhtes väga kahtlev?

Kui saad isikliku kogemuse Jumalaga, siis kahtlused kaovad – Jumal saab lihtsalt nii reaalseks. Kui koged isiklikult Jumalat oma elus, siis ka usud.

Milline oli sinu lapsepõlv?

Minu lapsepõlv oli tore. Kasvasin üles Põltsamaal koos ema ja õega. Olen pärit mittekristlikust perest. Olin enamuse ajast suht tubli õpilane, vanemates klassides läksin ehk veidi laisaks. Tegin palju sporti, jooksin ringi. Eks rumalusi ja pättust sai ka tehtud, aga need olid sellised poisikeste tembud.

Kuidas sa Jumala juurde jõudsid?

10. klassis toimus meil usundiõpetuse kursus ja mu klassiõde Kadri kutsus mind Alfa kursusele, mis on ristiusu põhitõdesid tutvustav 10-nädala pikkune kursus. Tundsin huvi, miks ta just mind kutsus – klassiõe arvates ma tundusin olevat asjast huvitatud, kuigi ma ise seda väga ei arvanudki. Selle kursuse käigus sain vastuseid maailma elu kohta, mis tundusid loogilised ja arusaadavad, ammendavad. Võin öelda, et nende kokkusaamiste käigus käigus “sai Jumal mind kätte”, minus oli tärganud usk Jumalasse ning kursuse lõpus tegin otsuse, et tahan õppida Jumalat tundma ning elada kogu oma ülejäänud elu koos Temaga. Kursuse järgselt hakkasin käima koguduse noortekatel, suvelaagris Käsmus sain ristitud ning sügisel astusin koguduse liikmeks. Olin siis 17-aastane.

Mis su elus peale kristlaseks saamist muutunud on?

Minult on uuritud, kas mul olid mingid suured raskused elus, mis sundisid mind Jumala poole pöörduma – midagi sellist ei olnud. Minu elus ei olnud mingit traagikat või muud probleemi, tundub, et seda polnudki vaja. Ometi võin öelda, et aja jooksul on mu elus palju muutunud, otsus hakata Jumalaga koos elama ja käima on olnud minu elu suurim otsus, millest on lähtunud kõik teised eesmärgid ja valikud. Hakkasin vabatahtlikuna osalema noorte- ja lastelaagrites, isetu Jumala teenimine sai minu jaoks oluliseks ning omakasu jäi tahaplaanile. Need olid kõik asjad, mida Jumal oli mu südames esile tõstnud. Kuna ma kasvasin ilma isata ega näinud oma kodus tervet pereelu, siis kristlastega suhtlemine andis mulle võimaluse näha nende terveid perekondi ning ka minu sees tärkas igatsus oma terve, õnneliku perekonna järgi. Tänaseks olen Janne-Lyga õnnelikus abielus, kasvatame kolme last ja osaleme Lihula koguduse töös.

Mida sa ütleksid inimesele, kes on kogu selle usuvärgi suhtes väga kahtlev?

Isiklik kohtumine Jumalaga muudab sinu elu. See on kõige olulisem otsus, mille saad oma elus teha.